Lohakus läks kalliks maksma

Hiljuti kajastas Äripäev, kuidas endine riigikogulane, firma Parme Trans suuromanik Jüri Šehovtsov ja ASC Motorsi omanik Andero Sõnitsar tülli pöörasid.

Artiklist jäi välja paralleel, mida Šehovtsov oma firma haihtunud kütusekaartide looga tõmbas: “Müüsite kellelegi isikliku auto. Pärast tuli teile küttearve – olite juhuslikult pardatšokki oma kütusekaardi unustanud. See inimene, kes ostis auto, kasutas teie kaarti – tankis seda autot. Kas olete teie süüdi või on inimene, kes teile kahju tekitas? On see kohtuasi?”.

Jah, nõus. Kuid need kaks lugu on täiesti erinevad. Kohtus ei suudetud tõestada, et Andero Sõnitsar oleks Parme Transi kütusekaartidega kasvõi ühes tanklas maksnud. Seda tegid autode üleandmisele tulnud järgmise ostja, Afganistani firma töötajad. Autojuhid, kes on Šehovtsovi sõnul välismaal ühes bensiinijaamas ka valvekaamera silma alla jäänud.

Pöörati tülli

Isegi kui Sõnitsar lubas alguses hüvitada kahju, mida tema ei teinud, siis hiljem eitas lubadust. Ehk oli keegi selgitanud, et juriidiliselt pole tema vastutav?

Seega läksid mehed piltlikult öeldes nugadele. Šehovtsovi firma andis järgmisel korral üle vaid ühe auto, kuigi Sõnitsari ettevõte maksis kahe eest. Parme Transi seisukoht oli: annate raha lubamatult tangitud kütuse eest, saate auto. Sõnitsar pöördus kohtusse, mis otsustas, et kütusekaartide kadumine on Parme Transi lohakus. Jälle nõus. Oma viga – ja päris valus –, mille tegi teadmatusest Parme Transi värske töötaja.

Kokku said kaks kanget. Üks ei tunnista jonnakalt oma viga. Teine võinuks kohe afgaanlaste kontaktid edastada – vaielgu siis omavahel. Kumb peale jäi? Mitte kumbki. Suurema käitumine näib totter, väiksem ei oska ärisuhteid hoida.